Oscar ja Roosamamma järg

                      Oscar ja Roosamamma

Tšau tagasi, otsustasin et täidan veel natukene blogi, kuna see on palju lahedam kui lugemispäevik. Niisiis unustasin eelmises lõigus  mainida, kes on Roosamamma? Roosamamma on tore roosa kitliga vana tädi. Ta oli vanasti kätšija, täitsa pöörane eks ju? Ja nüüd ta töötab haiglas. Ma alguses arvasin, et ta on tavaline haiglatädi, kes saab lastega paremini läbi, aga siis ütles vanaema, et ta on mingi selline tädi, kes neid lõbustab, et nad ei tunneks end üksikuna ja ei mõtleks kogu aeg surma peale, sellepärast see roosa kittelgi. Mhmmm seda ma mõtlesin ise ka et miks tal siis roosa kittel on ja järelikult oli see kätšija jutt ka vale. See kõik oli selleks et Oscarit lõbustada! Mulle meeldis see, et Roosamamma oli kätšija, aga enam pole. See kõik oli väljamõeldis. Nüüd mul tuli mõte poole kirjutamise pealt -  nimelt ma arvan, et see raamat on natukene suurematele lastele. Minu nupp ei noki nii hästi. Aaa jaa, ühe asja unustasin veel peale Roosamamma tutvustamist - nimelt te võibolla ei tea, milline see raamat välja näeb.

Kui teile peaks see raamat huvi pakkuma, siis siin see on. Ma annan ühe soovituse -  ärge seda sünnipäevaks kinkige, sest see on väga kurb raamat. Lugesin praegu ühe peatüki läbi. Jätke selles raamatus 45, 46 ja 47 leheküljed vahele see on rohkem suurte inimeste värk. Ah jaa, see ka, et Oscar kirjutab päevikut ja iga teksti lõpus palub ta jumalalt, et too ütleks enda aadressi. Ühel hommikul läks ta uuesti magama, siis kui ta oli uuesti üles ärganud oli Roosamamma tema juures. Väga ootamatu minu jaoks oli poisi kohtumine Jumalaga, õigemini tema kujuga,  kuigi ta kirjutas iga päev Jumalale kirju.
 "Kui äkki läheks jumalale külla?
"Ahah, kas te saite ta aadressi?"
"Ma arvan, et ta on kabelis."
Roosamamma pani mu niimoodi riidesse, nagu me hakkaks põhjapoolusele minema, võttis mu sülle ja viis mind kabelisse, mis asub haigla pargi tagaotsas, üle jäätnud muru minnes, aga noh, ma ei hakka sulle seletama, kus see on, sa ju elad seal. Oli ikka pauk küll, kui ma su kuju nägin, või noh, seda, mis seisus sa seal olid, peaaegu alasti, nii kõhn seal ristil, igal pool haavad, okkad pea veriseks torkinud ja pea ei püsinud enam kaela otsas püsti." See lõik läks veel edasi, seda saate ise lugeda. Aga miks ma selle lõigu siia panin? Ma panin selle lõigu siia, sest see pani mind mõtlema. Ütlen seda, sest et ma ei usu jumalasse, aga sellegi- poolest. Siis läksid Oscar ja Roosamamma haiglasse tagasi. Oscar tegi väikese uinaku, peale seda tegi Roosamamma ettepaneku et kutsuda Peggy Blue teed jooma ja nii nad tegidki. Teed juues rääkis Roosamamma neile kätšijatest. Peatüki lõppu kirjutas Oscar ühe soovi.
"Ma soovin et Peggy Blue operatsioon õnnestuks, mitte nagu minu oma, tead küll."
 Proovin täna raamatu läbi saada, sest lõpuni on veel ainult 28 lehekülge tšau!