Osacar ja Roosamamma
Tšau,ma arvan,et see on minu viimane osa Oscar ja Roosamammast nii et, ah ei midagi. Tänane lugemine algas sellega,et Peggy Bluel oli täna operatsioon. See möödus paremini kui Oscari oma. Peale operatsiooni läks Oskar tema tuppa, seal olid Peggy Blue vanemad ehk Oscari ämm ja äi. Nad võtsid ta vastu nagu oma inimese. Ta ei teadnud, kas Peggy oli neile temast rääkinud või siis andis Jumal sellest neile teada. Alguses oli Peggy Blue ikka veel sinine. Doktor Düsseldorf ütles, et ta muutub tavaliseks roosaks lähimate tundide jooksul. Oscar mõtles, et ta meeldib talle ka roosana. Muideks Oscar kirjutab kogu aeg oma päevikusse, et ta magab palju tihedamini ja et ta ei jaksa enam väga palju kirjutada. Ma mõtlesin järele natuke ja ma sain aru, et see on selle pärast, et tal on ju vähk ja et ta on suremas! Ta ise ei saanud sellest aru, vähemalt selle raamatu põhjal. Järgmine jutt. Selles jutus ta elas neljakümnendast viiekümnenda eluaastani ja ta keeras igasugust jama kokku. Peggy Bluel oli kõik hästi, aga Popkorn ei sallinud teda enam silmaotsaski. See koht oli nendel lehtedel, millest ma teile rääkida ei tahtnud kindlatel põhjustel. Igatahes Peggy ütles Oscarile, et nende vahel on kõik läbi. Oscaril oli väga raske ja ta ütles Roosamammale, et ta on jobu.
"Jah.Sa oled täiesti normaalne," ütles Roosamamma.
"Mis ma tegema pean?" küsis Oscar.
"Keda sa armastad?" küsis Roosamamma.
"Peggyt. Ainult Peggyt," ütles Oscar.
"Siis ütle talle seda," ütles Roosamamma.
Ja ta ütleski. Sedasama ütles ka Peggy. Järgmises peatükis on jõulud ja sellest, mis Oscar kingitusteks sai, loete ise.
Peggy Blue läks koju ja ta on nüüd terve. Ega Oscar loll ei ole - ta teadis, et ei näe teda enam kunagi.
Oscar on saja aastane!
Oscar on saja kümne aastane ta arvab, et seda on liiga palju. Ta arvab, et ta hakkab surema.
Oscar on surnud!
Päeviku lõppu on kirjutanud Roosamamma, et Oscari öökapil oli viimastel kolmel päeval silt, kuhu oli kirjutatud: "Ainult jumal tohib mind üles äratada."
See on minu "Oscar ja Roosamamma" blogide lõpp.
kolmapäev, 4. detsember 2013
teisipäev, 3. detsember 2013
Oscar ja Roosamamma järg
Oscar ja Roosamamma
Tšau tagasi, otsustasin et täidan veel natukene blogi, kuna see on palju lahedam kui lugemispäevik. Niisiis unustasin eelmises lõigus mainida, kes on Roosamamma? Roosamamma on tore roosa kitliga vana tädi. Ta oli vanasti kätšija, täitsa pöörane eks ju? Ja nüüd ta töötab haiglas. Ma alguses arvasin, et ta on tavaline haiglatädi, kes saab lastega paremini läbi, aga siis ütles vanaema, et ta on mingi selline tädi, kes neid lõbustab, et nad ei tunneks end üksikuna ja ei mõtleks kogu aeg surma peale, sellepärast see roosa kittelgi. Mhmmm seda ma mõtlesin ise ka et miks tal siis roosa kittel on ja järelikult oli see kätšija jutt ka vale. See kõik oli selleks et Oscarit lõbustada! Mulle meeldis see, et Roosamamma oli kätšija, aga enam pole. See kõik oli väljamõeldis. Nüüd mul tuli mõte poole kirjutamise pealt - nimelt ma arvan, et see raamat on natukene suurematele lastele. Minu nupp ei noki nii hästi. Aaa jaa, ühe asja unustasin veel peale Roosamamma tutvustamist - nimelt te võibolla ei tea, milline see raamat välja näeb.
Kui teile peaks see raamat huvi pakkuma, siis siin see on. Ma annan ühe soovituse - ärge seda sünnipäevaks kinkige, sest see on väga kurb raamat. Lugesin praegu ühe peatüki läbi. Jätke selles raamatus 45, 46 ja 47 leheküljed vahele see on rohkem suurte inimeste värk. Ah jaa, see ka, et Oscar kirjutab päevikut ja iga teksti lõpus palub ta jumalalt, et too ütleks enda aadressi. Ühel hommikul läks ta uuesti magama, siis kui ta oli uuesti üles ärganud oli Roosamamma tema juures. Väga ootamatu minu jaoks oli poisi kohtumine Jumalaga, õigemini tema kujuga, kuigi ta kirjutas iga päev Jumalale kirju.
"Kui äkki läheks jumalale külla?
"Ahah, kas te saite ta aadressi?"
"Ma arvan, et ta on kabelis."
Roosamamma pani mu niimoodi riidesse, nagu me hakkaks põhjapoolusele minema, võttis mu sülle ja viis mind kabelisse, mis asub haigla pargi tagaotsas, üle jäätnud muru minnes, aga noh, ma ei hakka sulle seletama, kus see on, sa ju elad seal. Oli ikka pauk küll, kui ma su kuju nägin, või noh, seda, mis seisus sa seal olid, peaaegu alasti, nii kõhn seal ristil, igal pool haavad, okkad pea veriseks torkinud ja pea ei püsinud enam kaela otsas püsti." See lõik läks veel edasi, seda saate ise lugeda. Aga miks ma selle lõigu siia panin? Ma panin selle lõigu siia, sest see pani mind mõtlema. Ütlen seda, sest et ma ei usu jumalasse, aga sellegi- poolest. Siis läksid Oscar ja Roosamamma haiglasse tagasi. Oscar tegi väikese uinaku, peale seda tegi Roosamamma ettepaneku et kutsuda Peggy Blue teed jooma ja nii nad tegidki. Teed juues rääkis Roosamamma neile kätšijatest. Peatüki lõppu kirjutas Oscar ühe soovi.
"Ma soovin et Peggy Blue operatsioon õnnestuks, mitte nagu minu oma, tead küll."
Proovin täna raamatu läbi saada, sest lõpuni on veel ainult 28 lehekülge tšau!
Tšau tagasi, otsustasin et täidan veel natukene blogi, kuna see on palju lahedam kui lugemispäevik. Niisiis unustasin eelmises lõigus mainida, kes on Roosamamma? Roosamamma on tore roosa kitliga vana tädi. Ta oli vanasti kätšija, täitsa pöörane eks ju? Ja nüüd ta töötab haiglas. Ma alguses arvasin, et ta on tavaline haiglatädi, kes saab lastega paremini läbi, aga siis ütles vanaema, et ta on mingi selline tädi, kes neid lõbustab, et nad ei tunneks end üksikuna ja ei mõtleks kogu aeg surma peale, sellepärast see roosa kittelgi. Mhmmm seda ma mõtlesin ise ka et miks tal siis roosa kittel on ja järelikult oli see kätšija jutt ka vale. See kõik oli selleks et Oscarit lõbustada! Mulle meeldis see, et Roosamamma oli kätšija, aga enam pole. See kõik oli väljamõeldis. Nüüd mul tuli mõte poole kirjutamise pealt - nimelt ma arvan, et see raamat on natukene suurematele lastele. Minu nupp ei noki nii hästi. Aaa jaa, ühe asja unustasin veel peale Roosamamma tutvustamist - nimelt te võibolla ei tea, milline see raamat välja näeb.
"Kui äkki läheks jumalale külla?
"Ahah, kas te saite ta aadressi?"
"Ma arvan, et ta on kabelis."
Roosamamma pani mu niimoodi riidesse, nagu me hakkaks põhjapoolusele minema, võttis mu sülle ja viis mind kabelisse, mis asub haigla pargi tagaotsas, üle jäätnud muru minnes, aga noh, ma ei hakka sulle seletama, kus see on, sa ju elad seal. Oli ikka pauk küll, kui ma su kuju nägin, või noh, seda, mis seisus sa seal olid, peaaegu alasti, nii kõhn seal ristil, igal pool haavad, okkad pea veriseks torkinud ja pea ei püsinud enam kaela otsas püsti." See lõik läks veel edasi, seda saate ise lugeda. Aga miks ma selle lõigu siia panin? Ma panin selle lõigu siia, sest see pani mind mõtlema. Ütlen seda, sest et ma ei usu jumalasse, aga sellegi- poolest. Siis läksid Oscar ja Roosamamma haiglasse tagasi. Oscar tegi väikese uinaku, peale seda tegi Roosamamma ettepaneku et kutsuda Peggy Blue teed jooma ja nii nad tegidki. Teed juues rääkis Roosamamma neile kätšijatest. Peatüki lõppu kirjutas Oscar ühe soovi.
"Ma soovin et Peggy Blue operatsioon õnnestuks, mitte nagu minu oma, tead küll."
Proovin täna raamatu läbi saada, sest lõpuni on veel ainult 28 lehekülge tšau!
Oscar ja Roosamamma
Oscar ja Roosamamma
Autor: Eric - Emmanuel Schmitt
Prantsuse keelest tõlkinud: Indrek Koff
Mina valisin kohustuslikust lugemisest väja raamatu "Oscar ja Roosamamma", oleksin võtnud võibolla ka raamatu "Õuduste kool" aga see oli välja laenutatud. Praegust on mul veel jäänud lugeda 30 lk. Raamat räägib sellest, kuidas ühel poisil, kes on kümne aastane (kui ma ei eksi) on vähk ja ta peab olema ja aega veetma haiglas. See raamat tundub kurb ja vahel tekkib tunne, et ka ülekohtune. Ma panin ennast mõtes samase olukorda, et ma oleks kümne aastane tavaline poiss, käin koolis, mul on palju lahedaid sõpru ja järsku pauhh avastatakse, et mul on vähk, päris kurb eks? Ega tal seal väga kurb polegi, sest tal on seal sõbrad peekon, popkorn, Enštein jne, need on nende hüüdnimed muidugi, kes see paneks oma lapsele nimeks peekon ja popkorn, Kas te tahate teada, miks neile sellised nimed on pandud? Mina tahtsin küll. Niisiis peekonit kutsutakse selle pärast peekoniks et tal on hästi tugevad põletus haavad, popkorni kutsutakse selle pärast nii, et ta kaalub väga väga palju ja ta on toodud sinna haiglasse dieeti pidama, Enšteini kutsutakse selle pärast nii, et ta olla olnud mingi vesipea. Oscarit kutsutakse muna peaks sellepärast et kui inimesel on vähk, siis tehakse keemia ravi ja keemia raviga kukuvad juuksed pea küljest ära. Seal raamatus on igasugused sündmused ka nt Oscar armub tütrukusse Peggy Blue. Natukese aja pärast nad abielluvad te mõtlete miks? Kohe räägin. Nimelt Roosamamma ja Oscar leppisid kokku, et iga päev tema elus on nagu 10 aastat. Nüüd mõistate ja siis ta oli 20- aastane nii et paras aeg abielluda. Ma võrdleks ennast ja Oscarit. Sarnasus oleks see, et kui ma oleksin suremas, siis ma tunneks ka elust rõõmu ja erinevus oleks see, et ma tahaks, et minu vanemad käiksid mind rohkem vaatamas kui 1 kord nädalas. Praegu ma rohkem rääkida ei saa, loen enne magama minemist veel. Head aega.
Autor: Eric - Emmanuel Schmitt
Prantsuse keelest tõlkinud: Indrek Koff
Mina valisin kohustuslikust lugemisest väja raamatu "Oscar ja Roosamamma", oleksin võtnud võibolla ka raamatu "Õuduste kool" aga see oli välja laenutatud. Praegust on mul veel jäänud lugeda 30 lk. Raamat räägib sellest, kuidas ühel poisil, kes on kümne aastane (kui ma ei eksi) on vähk ja ta peab olema ja aega veetma haiglas. See raamat tundub kurb ja vahel tekkib tunne, et ka ülekohtune. Ma panin ennast mõtes samase olukorda, et ma oleks kümne aastane tavaline poiss, käin koolis, mul on palju lahedaid sõpru ja järsku pauhh avastatakse, et mul on vähk, päris kurb eks? Ega tal seal väga kurb polegi, sest tal on seal sõbrad peekon, popkorn, Enštein jne, need on nende hüüdnimed muidugi, kes see paneks oma lapsele nimeks peekon ja popkorn, Kas te tahate teada, miks neile sellised nimed on pandud? Mina tahtsin küll. Niisiis peekonit kutsutakse selle pärast peekoniks et tal on hästi tugevad põletus haavad, popkorni kutsutakse selle pärast nii, et ta kaalub väga väga palju ja ta on toodud sinna haiglasse dieeti pidama, Enšteini kutsutakse selle pärast nii, et ta olla olnud mingi vesipea. Oscarit kutsutakse muna peaks sellepärast et kui inimesel on vähk, siis tehakse keemia ravi ja keemia raviga kukuvad juuksed pea küljest ära. Seal raamatus on igasugused sündmused ka nt Oscar armub tütrukusse Peggy Blue. Natukese aja pärast nad abielluvad te mõtlete miks? Kohe räägin. Nimelt Roosamamma ja Oscar leppisid kokku, et iga päev tema elus on nagu 10 aastat. Nüüd mõistate ja siis ta oli 20- aastane nii et paras aeg abielluda. Ma võrdleks ennast ja Oscarit. Sarnasus oleks see, et kui ma oleksin suremas, siis ma tunneks ka elust rõõmu ja erinevus oleks see, et ma tahaks, et minu vanemad käiksid mind rohkem vaatamas kui 1 kord nädalas. Praegu ma rohkem rääkida ei saa, loen enne magama minemist veel. Head aega.
Tellimine:
Postitused (Atom)